Pisiplastika näitus Tartu Kunstimajas
21.08-07.09.2008
Kujundus: Anne Rudanovski, Jevgeni Zolotko
Toimkond: Ahti Seppet, Anne Rudanovski, Jaan Luik, Tõnis Paberit

Pisiplastika näitus Kunstimajas jätkas Ahti Seppeti poolt 1986. aastal ellukutsutud traditsioone. Osalejate suur hulk (44 skulptorit) kinnitas traditsiooni elujõulisust.

Indrek Grigor:
Kuraator Anne Rudanovski rõhutas näituse avasõnas ennekõike vajadust tunnustada pisiplastikat kui iseseisvat kunstiliiki, vastandades selle suveniiritööstusele. Olemata skulptuuri-asjatundja, julgeksin sellist probleemiasetust natuke liialdatuks pidada või kui see siiski põhjendatuks lugeda, siis usun, et kõnealune pisiplastika näitus täidab igati ülesande tõestada vastupidist.

Samuti tõstis Rudanovski esile pisiplastika demokraatlikku olemust, mida on võimaluste piires üritatud rõhutada ka näituse kujunduses, kus igale teosele on eraldatud võrdse suurusega sõltumatu pind. Demokraatia, seda mitte ainult ekspositsioonipinna võrdsuse, vaid ka töö maksimumsuuruse piiramise näol, on aga paratamatult ka repressiivne. Iroonilise kommentaarina viitab sellele Ahti Seppeti mõõdulintidest kombineeritud *Bukett*.

Üldse on iroonia üks näituse läbivaid jooni. Esmalt torkab see silma tööde pealkirjades, näiteks Tõnu Smidti *Eelnõu* ja Aira Kahla *Sabarakkude* puhul täidab see suurema osa tööde tähendusmahust. Tauno Kangro skulptuuri *Ingel teeb inimesepalvetest kokkuvõtet jumala jaoks* puhul tikub pealkiri omandama iseseisvat poeetilist väärtust ning Jüri Ojaveri ja Tõnu Smidtikoostöös kandub sisuline huumor edasi juba ka kollektiivsesse kunstnikunimesse OS Soojak *Tiskre ja Merirahu*.
Iroonia läbib aga ka töid. Vahest ilmneb see liigagi lihtsustatuna Vergo Verniku *Skulptori leivas*, mis ongi lihtsalt suur savist leivapäts, või siis popilikku absurdiirooniat viljelda armastava Jass Kaselaane töös *Karud leidsid pudeli*. Viimase kõrval tahan esile tõsta Kaie Pungase *Flower Power'it*, mis mängib küll esmapilgul samuti plastilise popi teemaga, on aga vormiliselt märksa tugevam, ja kuivõrd materjaliks pole mitte plastik, vaid keraamika, mõjub pigem rokokooliku nipsasjakesena, esindades seega pisiplastikat väga klassikalises tähenduses.

Irooniaga paralleelselt kulgeb ulme liin, kus paistab silma Jevgeni Zolotko *Uus kosmonautika*. Zolotko on juba oma varasemate töödega tõestanud oskust mängida uskumatult hästi 1970ndate kontseptualismi vormiliste lahendustega, mis - arvestades, et tegemist on äsja Tartu kõrgema kunstikooli lõpetanud noorskulptoriga - ei ole mitte põhjus kriitikaks, vaid annab tööde erakordselt professionaalset teostust silmas pidades alust suurteks lootusteks. Mulje on sama, mis mõnd Soosteri maali vaadates: olenemata sellest, et tegemist on interpretatsiooniga kunstiajaloo teemal, annab töö kvaliteet sellele iseseisva väärtuse.

Sürrealistlikku mängulisust lisab Edith Karlsoni *Sändi*, koerapea, mille totrad eri suurusega pirnsilmad koonul oleva lüliti ajel põlema süttivad. Ning vindi keerab sellele kosmaarlikule teemaarendusele peale Janet Varinurme *Ämblikud*, mis nõuab tehniliselt küll natuke paremat teostust. Vahest kõige foobsema putuka ning klaaslabürindi ühendamine võimaldab lõputuid sümbolistlikke ja psühhoanalüütilisi interpretatsioone.

Ei ole päris selge, kas demokraatiat, kuraatori õppejõu-positsiooni või eesti skulptuuri reaalset olukorda väljendas ka tunnustatud ja veel tundmatute autorite võrdne esinemine - seda nii kvantiteedis kui kvaliteedis. Nii suudavad vanematest kunstnikest oma äratuntavas vormikeeles endiselt üllatava vitaalsusega silma paista Jüri Ojaveri sõna-, sisu- ja materjali-irooniaga mängiv *Kes tellis* ja Tõnis Paberiti vormiliselt klassikaline, kuid materjaliabsurdiga lööv reljeef *Dr Kuno Kõrge portree* (pronks ja suhkur) ning loomulikult pisiplastika meister Simpson von Seakyl oma (jällegi loomulikult) fallilise miniatuurmonumendiga *Eesti asi 90*.
Kuigi sisuliselt võib nõustuda näituse kuratooriumi liikme Ahti Seppeti kriitilise kommentaariga, et midagi jalustrabavat ei ole, on neljakümne nelja kunstniku võrdselt heatasemelised tööd järjekordne tõestus selle kohta, et Eestit väisav kunstibuum ei ole keskmist kvaliteeti mitte alla toonud, vaid märgatavalt parandanud.

Indrek Grigor
Sirp
5. september 2008
Jalutuskäik galeriides


Veel vastukaja:
25.august 2008
Raimu Hanson, Pisiplastika ajab välja auru ja maitseb magus